Kelder arutleb: huvitav, kui kaua suudab rahatrükk maailmamajandust stimuleerida, ilma et vallanduks hüperinflatsioon ja selle järel traditsiooniline ühiskondlik kriis ehk poliitkorrektselt öeldes „kaasnevad sotsiaalsed pinged“?
Eesti valitsuse otsus eelarve tasakaal ELi suurte järel nii nominaalses kui strukturaalses arvestuses nurka visata on ühtepidi justkui mõistetav – kaua sa paja ühes ääres ikka rammusamat suppi üritad keeta kui ülejäänud osa juba lastakse lurriks minna. Aga teisipidi – kui nende miljarditega ei suudeta nüüd teha vajalikke taristu- ja nt. teadusinvesteeringuid, vaid lihtsalt jooksvate kulude katteks ära kulutatakse, on see ikka puhas lollus.
Aga lurriks asi läheb, sest ühtegi muud rohtu majanduskriisi vältimiseks, õigemini edasilükkamiseks, kui „kvantitatiivne lõdvendamine“ (Quantitave Easing) ehk sisuliselt lihtsalt rahatrükiga inflatsiooni tekitamine, ei ole suudetud leida.
Euroopa Stabiilsusmehhanismi ehk ESM-i eesmärgiks oli poliitilistel põhjustel eurotsooniga liituma saadud Kreeka ja teiste Lõuna-Euroopa riikide päästmine, jagades nende kohustused euroala riikide vahel garantiide võtmise teel proportsionaalselt kuni 40 aastaks laiali, aga koroonakriisi aegne stimulatsioonipakett ületab seda mahtu juba oluliselt. Sajad miljardid muudkui lendavad ja muid teid majanduse elushoidmiseks kui võlakoormuse kasv ei paista.
Kuhu see viib? Teadagi kuhu – kas hüperinflatsiooni või siis varade eriti ebavõrdse jaotumiseni ühiskonnas, tõenäoliselt aga nende mõlemani. Kus kokkuvõttes kaotavad usinad hoiustajad ja võidavad julged ja ka vähese vastutusvõimega laenajad. Seda nii piisava inflatsiooni kui ka (hetkel veel) hüpoteetilise rahandussüsteemi kokkukukkumise puhul, mille järel alustatakse, nagu ikka, puhtalt lehelt.
Asi peab ikka jama olema, kui juba isegi Warren Buffet ostab kulda, muutes oma kümnenditepikkuseid veendumisi. Väärismetallid ja bitcoin on saanud turvasadamaks neile, kes kõuekõmina järel ka reaalset üleujutust ootavad.
Mida me järeldame? Laenajate patud laotakse ikka hoiustajate kaela ning rumal võib tunduda see, kes enne seda laenu ei võta. Kogemused ja vanarahva tarkus on ununenud. Aga see ei tähenda, et ta end millalgi ise meelde ei tuleta.
Kes on Jaan Kelder?
Jaan Kelder on eraettevõtja, kes on rajanud ning haldanud nii suuremaid kui väiksemaid hooneid; reisisell, kel seljataga ligi 50 erinevat riiki kõigil mandreil; kaasalööja mitmes valdkonnas muusikast kogukonnaaktivismini.
Poliitiliselt on Kelder üsnagi tsentris, väikeste variatsioonidega – kui usaldada viimase Riigikogu valimiste eel tehtud valijakompasside määratlusi.Jaan Kelder on lisaks välja andnud mitmeid teemakohaseid publikatsioone. Võimalusel katsub Jaan Kelder Eestit ja selle inimesi aidata niikuidas oskab, on toetanud ka heategevust välismaal. Kelder peab keskkonnateemat ja sellest tulenevaid probleeme (sh. migratsiooni) oluliseks, aga loodab samas, et Eestil õnnestub vaatamata kõigele jääda siiski Eestiks. Meedias loodaks Jaan näha, et ajakirjanikel oleks rohkem meeles Juhan Peegli soovitus oma õpilastele: “Ajakirjanik sa võid olla, inimene sa pead olema.”